„Lühike müüdi ajalugu“ Karen Armstrong. Eesti Päevaleht, 2006.

Soovitan lugeda, hea raamat! Minu nopped raamatust mooodustasid sellise loo.

lk 9. Neandertallased, kes oma kaaslasi nii hoolikalt matsid, kujutlesid ilmselt, et nähtav, materiaalne maailm pole ainus reaalsus.

Lk 16. …täiskasvanud inimesed seevastu naudivad endistviisi erinevate võimalustega mängimist. Nagu lapsed, nii loome meiegi jätkuvalt kujutlusmaailmu.

Lk 21. Kõikides kultuurides kohtame müüti kaotatud paradiisist, kus inimesed olid lähedases ja igapäevases ühenduses jumalikuga.

Lk 28. Kui loeme, kuidas Jeesus tõuseb taevasse, ei peaks me teda kujutlema läbi stratosfääri tuhisemas.

Lk 28. Teadlased usuvad, et esimesed taevassemineku müüdid pärinevad paleoliitikumist ja on seotud šamaanidega, kes olid küttide kogukondades põhilised religiooni harrastajad. (…) Jahipidamine oli ülimalt ohtlik. Kütid lahkusid oma hõimust mitmeks päevaks, nad pidid loobuma oma koopa turvalisusest ja riskima eluga, et oma rahvale toitu tuua.

Lk 31. Küttide kogukondades ei peeta loomi alamateks olenditeks, vaid neile omistatakse suurt tarkust.

Lk 32. …näib, et paleoliitilist mütoloogiat iseloomustab suur aukartus loomade ees… (…) Antropoloogid räägivad, et tänapäevased loodusrahvad räägivad tihti loomadest või lindudest kui rahvast, kes on nendega samal tasemel. Nad jutustavad lugusid inimestest, kes muutuvad loomadeks ja vastupidi; looma tapmine on sama, mis on sõbra tapmine, ja seega tunnevad nad pärast õnnestunud jahiretke tihti süüd. (…) Pärast tapmist eraldatakse looma liha luudest ning luukere, pealuu ja nahk sätitakse hoolikalt kokku, püüdes looma taastada ja talle uut elu anda.

Lk 33. Olles vastamisi selle väljakannatamatu dilemmaga, lõid nad müüte ja rituaale, mis võimaldasid neil oma kaasolenditwe tapmisega leppida… (…) peaaegu kõigis muistsetes religioonisüsteemides oli kesksel kohal loomaohverduse rituaal, mis hoidis elus vanu jahitseremooniaid ja austas loomi, kes andsid oma elu inimeste hüvanguks.

Lk 39. Kreeka kangelane Herkales on näiteks peaaegu kindlasti küttide ajastu jäänuk. Ta isegi kandis seljas loomanahku nagu koopaelanik, ja õlal nuia. Herakles oli šamaan, kuulus oma oskuste poolest loomadega ümber käia. Ta külastab allmaailma, otsib surematuse vilja ning tõuseb Olümpose mäel jumalate valda. Ka Kreeka jumalanna Artemis, tuntud ka kui loomade valitsejanna, jahipidaja ning metsiku looduse patroon, võib olla paleoliitiline tegelane.

Lk 54 See tuleb ilmsiks ka Kreeka müüdis Demeterist ja tema tütrest Persephonest, mis pärineb peaaegu kindlasti neoliitikumi ajast. Demeter on viljaema, kes kaitseb saaki ja maa viljakust. Kui allmaailma valitseja Hades röövib Persephone, lahkub Demeter Olümpose mäelt ja uitab leinates mööda maailma. Oma raevus keeldub ta viljasaaki andmast, ähvardades inimesed surnuks näljutada, kui talle tema tütart Koret (tüdruk) tagasi ei anta. Ehmunud Zeus saadab jumaliku sõnumitooja Hermese Koret päästma, aga kahjuks on too jõudnud allmaailmas viibides mõned granaatõunaseemned süüa, mistõttu ta on sunnitud veetma neli kuud aastas koos Hadesega, kellest on saanud tema abikaasa. Kui ta ema juurde naaseb, kaotab Demeter oma needuse ja maa muutub jälle viljakaks.

Lk 58. Linnaelu tundus olevat juba oma olemuselt vägivaldne, sellega kaasnes tapmine ja orjastamine. Esimese linna rajas esimene mõrtsukas Kain.

Lk 70. Kuid inimesed ei saa primitiivse vaimsuse juurde tagasi pöörduda ja see rännak jumalate maailma kehastab kultuurilist tagasilangust. Gilgameš rändab mööda steppe, habe ajamata, juuksed sassis, seljas üksnes lõvinahk.

Lk 71. Jumalad olid hakanud inimese maailmast tagasi tõmbuma ja nüüd hakkas ajalugu mütoloogiat mõjutama. Selle asemel, et saada jumalatelt eriti väärtuslikku informatsiooni, saab Gilgameš valusa õppetunni inimeksistentsi piiride kohta. Ta suundub tagasi tsivilisatsiooni rüppe: peseb end puhtaks, viskab lõvinaha minema, soeb juuksed ja paneb selga puhtad riided. Nüüdsest alates keskendub ta Uruki müüride ehitamisele ja kaunite kunstide harrastamisele. Tema isiklikult küll sureb, aga nendest mälestusmärkidest saab tema surematus, eriti tänu kirjutamise leiutamisele, millega tema saavutused tulevastele põlvkondadele jäädvustatakse.

Lk 75. Kaheksandaks sajandiks e.m.a levis kriis laiemalt ning neljas erinevas piirkonnas hakkas suur hulk prohveteid ja tarku uut väljapääsu otsima. (…) inimesed said enneolematu selgusega teadlikuks oma olemusest.

Lk 76. …võim nihkus preestrite ja kuningate käest kaupmeeste kätte…

Lk 79 Hiinlaste ülijumal, erinevalt teistest taevajumalatest, ei hääbunud. (…) Maine valitsus vastas täpselt taevastele juhistele, kuninga ministrid abistasid teda täpselt nii, nagu algelementide jumalad aitasid Tianil kosmost valitseda.

Lk 109. Läänes levis uudne optimism. Inimesed tundsid, et neil on suurem võim oma keskkonna üle. Polnud enam mingeid pühasid ja puutumatuid seadusi.

Lk 112. Teadus pidi tegema lõpu inimeste kannatustele ja maailma päästma. Miski ei tohtinud seda arengut takistada. Kõikidesse religioossetesse müütidesse tuli suhtuda karmi kriitikaga ja kui need läksid vastuollu tõestatud faktidega, siis tuli nad kõrvale heita.

Lk 118. aastal 1882 kuulutas Friedrich Nietzsche (1844-1900), et Jumal on surnud. Mingis mõttes oli tal õigus. Ilma müüdi, kultuse, rituaali ja eetilise eluviisita sureb ka pühadusetunnetus.

Lk 121-122. Vajame müüte, mis aitaksid meil omandada vaimsemat suhtumist ja näha kaugemale oma otsestest vajadustest ning kogeda kõrgemaid väärtusi, mis kõigutaksid meie äärmist isekust. Vajame müüte, mis aitaksid meil jälle austada Maad kui pühadust selle asemel, et kasutada seda ressursina. See on ülitähtis, sest kui ei toimu mingit vaimset revolutsiooni, mis suudaks pidada sammu meie tehnilise geniaalsusega, siis ei suuda me oma planeeti päästa.

Lk 122. Aastal 1922 kujutas T.S. Eliot lääne kultuuri vaimset allakäiku oma pöördelises luuletuses „ahermaa“. Püha Graali müüdis oli ahermaa paik, kus inimesed elavad võltsi elu, järgides pimesi oma ühiskonna norme ilma sügavamast arusaamisest tulenevate veendumusteta.